Tutvustus maa omandamisest
(avaldatud Maalehes 15.05.1996)
Kui ei ole MAAD, ei ole ka territooriumi, et saaks eksisteerida RIIK. Sellest tulenevalt ei saa olla maata ka avalikku suveräänset võimu – riigiõigust, parlamenti, riigipead ega valitsust. Maa omandamine, selle käsutamise, kasutamise ja vallamise õigusega käib kohtulikul tasandil (Kinnistusameti kaudu), mis tingib ka vastavalt materjalide ettevalmistamist. Kõigi õiguslike dokumentide kõrval on alusmaterjaliks maaüksuse plaan, koosnegu see siis ühest või paljudest katastriüksustest (eelnevalt katastris registreeritavatest maatükkidest). Sellega määratakse maatüki piirid, pindala ja paiknemine.
Palju räägitakse ja kirjutatakse maaomandi moodustamisest,kord juba mõõdetud plaanide alusel. Seda saab ju teha kus kord majas – krundid piiristatud ja täpselt mõõdetud. Koordinaadid määratud kas kohalikus või riiklikus süsteemis. Tavakodanikule mittemidagi ütleva arvudepaari X ja Y värtuste järgi saabki siis alati vaieldamatult määrata ükskõik millise krundi nurgapunkti täpne asukoht. Paljud tööd seiskuvad just selle arvudepaari ja looduses oletatava piirimärgi asukoha kokkusobimatuses.
Tavaliselt kellel piirimärgid olemas on asjad korras, kes ainult „täpselt teab“ oma piire see ei tea mitte piirimärkide õiget asukohta. Tulevase maaomandi krundi (talu) maaüksuse vundamendiks on ikkagi piirimärgid. Tiheasutustatud aladel tavaliselt ankruga raudtorud (mida ei saa kaasa võtta) ja maal – hajaasustusega alal piirikivid (100 kg, mille ümber on kaevatud 2,2 m läbimõõduga kupits). Oleks loomulik, et tsiviilkäibesse (ost-müük) mineva maatüki piirid peavad olema ühitatud või ühendatavad riikliku geodeetilise alusvõrguga.
Maa tagasi plaanimaterjali alusel
Täiesti teostatav kui on küla, asumi instrumentaalmõõdistamise plaan koos piiripunktide koordinaatidega ja osa piiripunkte on looduses säilinud et mõõdistamisvõrgu punkte kasutuseolevate plaanidega siduda. Ka siin tuleb kavandada geodeetilisi eeltöid koos sihtide rajamise ja piirimärkide otsimisega.
Kui talumaakoha kohta on koordinaatidega (täpismõõdistamise) plaan ja looduses on leitud vähemalt kolm piirikivi (mis on paigas, ei ole küüni seina ääres) ning need on lihtsustatud võtetega kantavad kaasaja plaanidele (dešifreeritavad) saame piirid taastada ja tagastamine toimub plaanimaterjali kaasabil.
Kui talumaakoha kohta koordineeritud plaane ja piirikive säilinud ei ole, ei ole neid tehtud või on looduse ümberkujundamisega hävitatud ei ole maaüksuse taastamine – tagastamine võimalik ka fotoplaanide kaasabil. Primaarne on ikkagi looduses tähistatav piir mitte pindala (mis võib loksuda 8% piires).
Maa tagastamine aga (1930-ndate) skeemiliste kaartide alusel viib maareformi kohtusse. Tuleb arvestada, et skeemiliste kaartide täpsus kohati ei ületa 70% piire (trapetsi liitekohtades, looduslikel aladel, kus tunnetuselemente vähe või puuduvad, langeb täpsus veelgi). Kui maamõõtjale antakse õigusi piiride sobitamiseks, piiride nihutamiseks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsuses märgitud pindalade suuruses (endiste piiride tagastamisega arvestamata) toimub maaüksuse tagastamine endisel pindalal.
Kõigil juhtudel jääb endiste piiride taastamine ning taastatavate piirimärkide paigaldamine koos sihtide raiumisega ikkagi omandaja enda teha. Üheski seaduses, määruses aga ei ole öeldud, et maamõõtja võib maa jagamisel – tagastamisel tungida teisele endisele kinnistule ka siis kui on eesmärgiks maakorraldusnõuete täitmine. Endine piir tuleb ikkagi (ka Looduses) kindlaks teha ja piirimuudatus naaberkinnistu omaniku või subjektiga kooskõlastada.
Olemasolevate plaanide alusel maa tagastamine eeldab arhiividest materjalide otsimist, nende väärtuse hindamist ja kaasaja plaanimaterjaliga sobitamist (erinevused mõõtude süsteemides ...).
Vanade koordineeritud plaanidelt piiride ülekandmiseks peame peale erinevate mõõtkavade suhte leidma ka erinevatel plaanidel (vanadel ja kaasaegsetel) ühiseid sidepunkte või teostama sidekäike nende punktide määramiseks looduses. Vanade plaanide kasutuselevõtmine nõuab seega eelnevalt ekspertiisi tegemist. Kui kogu seda asjaajamist ajastada tekkib küsimus kas me ikkagi maaomandi taastamise toimingut kiirendame? Erinevusi looduses paiknevate talumaakoha piirikivide ja plaanil määratavate piiripunktide vahel küll suurendame. See tekitab tulevikus segadust ja vaidlusi maaomandite (mis plaanimaterjali alusel määratud) piiride looduses tähistamisel, jagamisel ja juba ostu-müügi korraldamisel.
Rakendust aga peaks leidma, uute aerofotode olemasolul, piiride määramine fotodele dešifreerimise teel, mille alusel määrata ka maaüksuse pindala. Peale situatsiooni desifreerimist valmistada ka maaüksuse plaanid või kasutatakse kõlvikute määramiseks käibelolevaid plaane. Uute täpsemate aerofotode järgi saab määrata piisava täpsusega ka piiripunktide koordinaadid.
Kui tunnetame looduses tähistatud (piirisihtide ja piirimärkidega kindlustatud) piirid, kanname need fotoplaanidele ja dešifreerime kõlvikud, oleme kaunis lähedal plaanimaterjali kaasabil maaomandi tagastamisele. Ortofotode kasutamine (originaalplaanidest fotokoopiate) ka välitöödel on pisut kulukam, kuid samal alusel, mille põhjal koostatakse vabariigi põhikaart, seega püsivama väärtusega toiming.
Jaan Liira
maakorraldaja
